Artiklid » esile_tostetud

Katusekattematerjalid

16 January 2014 Kommentaarid puuduvad
Katusekattematerjalid

Eramuomanikud eelistavad katusekivi, korrusmajade ehitajad bituumenkatet. Vana katuse renoveerimisel kasutatakse tihti sama tüüpi kattematerjali, mis uuendataval katusel oli peal varemgi.

Katus on tähtis ja meie kliimas ei saa ilma selleta kuidagi läbi. Elanik muretseb, kas katus ikka vett peab, omaniku jaoks on katus osa hoone väärtusest. Arhitekt annab katusele kuju, ehituskonstruktor tegeleb selle arvutusliku koormusega, maja haldaja uurib katuseremondi hinda.
Väikemaja katuse moodustavad kandev konstruktsioon, soojustus, tuulutusvahe, aluskate, katusekate, läbiviigud, vihmaveesüsteem ja turvatooted. Väikemajadel on enamasti toimivad, piisava kaldega katused, kust vesi ja lumi ära valguvad.
“Väikemaja viilkatustele pannakse tavaliselt katusekivi või plekk, bituumensindleid kasutatakse märksa vähem. Materjalivaliku juures on tähtis osa ka aluskattel, selle õigel paigaldamisel ja katusetööde detailsel teostusel. Sellest kõigest sõltub, kas maja saab peale hea katuse või mitte,” räägib Soome Katuseliidu tegevjuht Mikko Ahtola.
Aluskatte ülesanne on vesi ja kondensvesi katusekatte alt ära juhtida. Aluskate peab vastu pidama vähemalt sama kaua kui katuski.
“Paraku on just eramajadel palju viletsaid aluskatteid ja näeb kehva tööd. Esineb ka nii äärmuslikke variante, kus aluskate on kõigis sarikavahedes juba mõne aastaga rebenenud.”
Suurte katusetöödega kaasneb alati arutelu aurutõkke tiheduse ja soojapidavuse normide üle. Ahtola sõnul vajatakse mõlema, nii aurutõkke- kui soojustusmaterjalide kohta rohkem uuringutulemusi. Vähendamaks hoonete soojuskadu ja energiatarbimist, muutuvad ehitusmäärused järjest karmimaks ja katuse soojustuskihi paksus üha kasvab.

Viil- ja lamekatus
Viilkatuse kattematerjali saab valida üsna vabalt: sobivad nii kivi, teras, vask, bituumen kui kiudtsement. Terasplekk võib olla tsingitud, lisakattekihiga, profiil- või valtsplekk. Levinud on ka kivikatused, kivid on valmistatud betoonist või savist. Viilkatusele sobib ka bituumenkate. Järsk katus on veekindel ja pikaealine, kui katusepaigaldaja teeb töö korrektselt ning kasutab sobivat aluskatet.
Suurtel hoonetel, näiteks korrusmajadel, koolidel, ärihoonetel ja kaubanduskeskustel on üldjuhul lamekatused, mille katusekatte kalle rõhtpinna suhtes on väiksem kui 1:10, vahel ka vahemikus 1:10 kuni 1:20.
Lamekatus ja selle osad peavad taluma vee survet. Harilikult kasutatakse lamekatustel modifitseeritud bituumenist rullmaterjali.
Uue väikemaja katuse võib oskaja ka ise ehitada, kuid järjest sagedamini soovib tellija proffide tehtud valmiskatust. Näiteks kuulub majapaketi juurde tavaliselt valmiskatus, mille panevad paika tehase paigaldajad. Katusefirmade pärusmaa on suured objektid ja lamekatused, töö on keeruline ja tähtajad lühikesed.
Katuseuuendused on üldjuhul olemasolevatele toodetele tehtud väikesed ja märkamatud muudatused. Teras- ja kivikatuste tootearenduses pööratakse tähelepanu vastupidavusele, värvivalikule ja kujule. Bituumenkatetest on kummibituumen kasutusele võetud ka järskude viilkatuste kattematerjalina. Aluskattematerjalidest kasutatakse tänapäeval kivi- ja plekk-katte alla vabalt paigaldatavaid aluskatteid, täislaudisel rullmaterjali. Bituumenplaadid paigaldatakse tihedale laudisele, plaatide alla pannakse kindlasti aluskate.

Katus paistab kaugele
Ajastute vältel on erinevatel hoonetel olnud erineva kujuga katused. Saja aasta eest ehitati käsitsi, ei olnud veel tänapäevast tootmist. Katus pidi olema vastupidav ja silma torkama. Korrusmajadel olid viil- või kelpkatused, materjaliks valtsplekk või katusekivid. Pärast I ja II maailmasõda hakati rajama elementmaju ja suured hooned said lamekatused.
Ka väikemajade katuste kuju ja välimus on aja jooksul muutunud. Sõdade eel ehitati maastiku taustal selgesti eristuvaid viilkatuseid. Pärast sõda rajati Soomes palju ristkülikukujulisi ühepereeramuid, mille viilkatused olid kõhedakstegevalt järsud, 1970ndatel pandi eramutele hoopis lamekatused. Lamekatus on “nähtamatu”, tihti puuduvad sellel ka räästad. Niiskusprobleemide ilmnedes hakkasid majaomanikud lamekatuseid viilkatusteks ümber ehitama.
Tänapäeva väikemajal on viil-, pult- (ühe kaldega) või kelpkatus. Katust vaadeldakse üha enam arhitektoonilise tervikuna. Ehituskonstruktori valikuid mõjutavad katuse kuju ja kattematerjali kaal; neelukohad, läbiviigud ja nurgad peavad olema veekindlad. Katust remontides peab vahel vanu sarikaid tugevdama, et need kannataksid uue kattematerjali ja lume raskust.
Lamekatuse kattematerjal peab olema homogeenne, st olema veetihe, vastu pidama survevee mõjule. Seega tuleb lamekatuse kattematerjali valikul hoolega arvestada ilmastiku mõjudega. Eramajadele tüüpilised viilkatused ei ole homogeensed, st, et kattematerjal ei ole survevee suhtes veetihe. Vesi voolab kaldpinda mööda hooga alla. Järsule katusele sobib põhimõtteliselt mis tahes kate, kui aga ettevalmistustööd on korralikult tehtud.

Katuse kuju ja kalle
Katust nimetatakse tihti hoone “viiendaks fassaadiks”, mille väljanägemine on tõepoolest oluline, kuid ilusa katusega pole suurt midagi peale hakata, kui see ei pea vett. Katuse kvaliteedi kujundavad veekindlus, paigaldamise lihtsus, konstruktsiooni tugevus ning aluskatte ja tuulutuse toimivus. Katuse tehniline kasutusiga on 25–50 aasta vahel, kattematerjalist ja töö kvaliteedist sõltuvalt võib see olla pikemgi.
Kattematerjali valikul tuleb lähtuda katuse kaldest, sest näiteks lamedale katusele ei sobi kõik materjalid. Katusekalle antakse suhtarvuna, milleks on katuse kõrguse ja horisontaalprojektsiooni suhe, või kraadides (katuseviilu ja horisontaalprojektsiooni vaheline nurk). Projektis võib olla määratud nii katuse tüüp, kalle kui isegi kattematerjal.
Majale tuleks ehitada katus, mis meeldib omanikule ka tulevikus. Katus paistab kaugele, selle all elatakse kaua, selle kuju ja -materjali ei vahetata tihti nagu särki. Tavaliselt mõjutab katusevahetus hoone välimust ja selleks võib vaja minna luba. Väga keerulise kujuga katust, milles on palju aknaid, vintskappe ja erinevaid kaldeid, on raske ehitada ja see maksab tavalisest enam.
Uuele majale katusematerjali hankides tuleb valida unistuste ja võimaluste vahel. Ristkülikukujulisele majale pannakse tavaliselt viilkatus. Kui tegemist on keerulise katusega, siis võiks kattematerjal olla lihtsalt paigaldatav. Materjalivalikul arvestatakse ka kaldega – mida lamedam katus, seda tihedam peaks olema kattematerjal.
Katusepaneku eelarvet koostades tuleb arvestada aluskatusega: aluskate, roovid, tuulutusliistud, laudis, lisaks töö maksumus. Unustada ei tohi ka läbiviike, vihmaveesüsteemi ja katuse turvavarustust.

Plekk-katused
Terasplekk kujutab endast tavaliselt kuumtsingitud ja pinnakattega kaetud terasplekki. Materjali eeliseks on kerge kaal ning profiilide, pinnakatete ja värvide valik. Profiili ja värvi poolest saab terasplekki kasutada nii uutel kui vanadel hoonetel. Plekk-katustest kõige vastupidavam on valtsplekk-katus, mille paigaldab professionaalne töömees. Muudest metallidest on katusekattematerjalina tuntud kestev vaskplekk, eriti väärtuslikumatel hoonetel, ja vähesel määral ka alumiiniumplekk.
Teraspleki head omadused on lihtne hooldatavus ja vastupidavus. Ent teraspleki mõõtmisel ja paigaldamisel peab olema hoolikas, sest materjal tuuakse kohale mõõtulõigatult. Pindala tuleb võimalikult täpselt välja arvestada, sest katust pärast lappima hakata on üsna tülikas. Paigaldamisel läheb vaja kogemust ja õigeid tööriistu.
Profiilterasplekist katuseplaadid pannakse tihedalt üksteise vastu, plaadi serv eelmise plaadi alla. Teatud juhtudel paigaldatakse harja- ja katusepleki vahele harjatihend.
Profiilplekk-katte all kasutatakse aluskatet, mis juhib kondenseeruva vee räästa alt välja. Tihti kasutatakse terasplekki hoonete renoveerimisel, kuna see on kaalult kerge ega nõua massiivset katusekonstruktsiooni.
Tavaliselt valmistab terasplekitootja ka sobivad liistud, läbiviigud, tihendid, lumetõkked ja kruvid, samuti katuseredelid ja käiguteed. Tootjad lubavad profiilpleki elueaks isegi kuni 40 aastat, kuid tingimusel, et katus värvitakse üle. Rannikul asuva hoone plekk-katust värvitakse sagedamini.

Betoonist või savist katusekivid
Paljud eramuehitajad eelistavad kivikatust, kivid valmistatakse kas betoonist või savist. Betoonkatusekivide valmistamisel pressitakse pigmentidega segatud betoonimass vormi, keraamilised kivid vormitakse savist ja põletatakse. Tootmisviisist tulenevalt on betoonist katusekivid mõõtmetelt täpsemad kui keraamilised.
Paljude ehitajate arvates on kivikatus hea, vaikne ja vastupidav lahendus. Et betoonkivid on läbinisti toonitud, pole katust vaja üle värvida, piisab, kui puhastada prahist. Aeg-ajalt võiks betoonkividest katuse survepesuriga üle pesta. Keraamilised kivid võivad olla kas lukustuvad või tavalised, betoonkivid on harilikult lukustuvat tüüpi.
Betoonkivi sobib igasuguse kujuga katusele, lihtsast viilkatusest kuni keeruka kelpkatuseni. Kivikatus sobib nii uutele kui vanadele hoonetele. On mugav, kui kivid koos alusega toimetab katusele sama tõstuk, mis need tellijale kohale toob, kuid selleks on ehk vaja eelnevalt kokku leppida. Kivikatte alla sarikate peale laotatakse aluskate ristsuunaliselt. Keerulise kujuga katuse aluskatusel kasutatakse täislaudist, millele pannakse aluskate.
Katusekattematerjaliga samaaegselt võib hankida ka lisavarustuse, näiteks katuseluugid, läbiviigud, tuulutustorud, redelid.
Katusekivid jäävad vahel ostmata, kuna neid peetakse liiga raskeks. Katuse arvutusliku koormuse peab ehituskonstruktor igal puhul eraldi välja arvutama. Lumerohkel talvel tuleks kivikatuselt lumi siiski maha lükata, kuna märg lumi muudab katuse palju raskemaks.

Bituumen ja kiudtsement
Bituumen on vastupidav, vaikne ja värviline katusekattematerjal, mis sobib nii uuele kui vanale majale. Bituumenkate pannakse sageli ka suvilate ja eramute katustele. Kõige rohkem leiab bituumenmaterjal aga kasutust korrusmajade, tööstus- ja ärihoonete, parkimismajade ja muudel lamekatustel. Bituumenist katusekatted on armeeritud polüester- või klaaskiudkangaga, sisaldavad modifitseeritud bituumenit ja on kaetud puistekihiga. Bituumenrullmaterjalidele võidakse lisada kummi ja plasti, mis annavad materjalile töökindlust ja vastupidavust juurde.
Suure kaldega viilkatustel kasutatakse järgmisi bituumenkatteid: plaatkate, tiheda jätkuga katusekate ja kolmnurklattidega kate. Hoolikalt paigaldusjuhendit järgides saab väiksemale majale bituumenkatte ka ise paigaldada. Bituumenmaterjal paigaldatakse tihedale puit- või vineeralusele. Katuseplaate on kerge paigaldada, need painduvad vastavalt katuse kujule ja hakkama saab väheste tööriistadega. Tihti piisab vaid haamrist, naeltest, vuugiliimist ja noast.
Tiheda jätkuga katusekate on tootjate sõnul vastupidav ka lauge kaldega viilkatusel. Materjal on iseliimuv või kummibituumenliimiga liimitav. Üldjuhul kinnitatakse bituumenrullmaterjal puit- või vineeralusele ülekattekohtades tüüblitega.
Bituumenrullmaterjali paigaldab lamekatusele ainult kogenud asjatundja, kellel on kehtiv tööluba, mis lubab töötada tulega. Rullmaterjal kinnitatakse keevitusmeetodil, gaasipõletiga kuumutades või liimitakse kuuma bituumeniga.
Kolmnurklattidega katusekate on väikemajade traditsiooniline bituumenkate, mis annab hoonele ilmekust ja mida on üsna lihtne paigaldada. See kannatab konstruktsiooni soojuspaisumisest põhjustatud liikumise välja ega rebene.
Kiudtsement-laineplaadid (tänapäevane asbestivaba eterniit) sobivad eramajade ja suvilate kaldkatustele. Kiudtsementplaadid valmistatakse tsemendimassist, millele lisatakse muu hulgas tselluloosikiude. Paigaldamist lihtsustavad plaatide üla- ja alaservades olevad kinnitusavad, mis puuritakse juba tehases. Kiudtsementplaatide alla pannakse aluskate, roovitis on suure sammuga.